Hegel maailma filosoofilisest ajaloost

Sissejuhatus

Alustab ajaloo eri käsitlusviiside loeteluga: otsene (ajaloolaslik sündmuste loetelu), reflektiivne (täpselt ei tea, sest osad lehed on vahelt puudu) ja filosoofiline, mis tema arust ainuvõimalik, et maailmaajaloo olemust mõista. Filosoofilise tõe saab leida mõtliku kaalutlemise teel (thoughtful consideration of it). Usub, et maailma juhib Reason (ehk siis mõistuslikkus või põhjuslikkus või mõlemad koos?). Ehkki see ajaloos võib olla vaid hüpotees, on seda filsoofilisel teel võimalik hästi ja veenvalt kaitsta, sest maailm tundub ju ratsionaalne ning seetõttu peaks olema ratsionaalse aluspõhjaga (ehk liikumapanejaks siis see mõistuslikkus). Usub, et on pärast pikki uuringuid ja mõtisklusi jõudnud tõeni, et kogu maailma ajaloos avaldab ennast igavene ja muutumatu Maailmavaim. See avaldab end küll eri aegadel eri määradel, kuid ajaloo lõpptulemuseks ja eesmärgiks peaks olema selle täielik avaldumine. Siiski ei loe see väide midagi, kui sellel pole empiirilist ehk teaduslikku tõestust. Seetõttu asub siin üldse ka seda põhjendama, et mitte jääda uduteaduse tasemele. Samas ütleb ka, et empiirika kaudu ei saa leida täielikku tõde, sest igal uurijal on peas juba mingid eelnevad mõttekonstruktsioonid ning ta näeb uuritavas seda, mida ta (mõsitus) tahab. Usub vist, et tema teooria kohta see ei käi, sest see on äärmiselt üldine ega ole kinni üksikküsimustes. Otsib kõigepealt enda teooriale eelkäijaid. Leiab, et üks kreeklane (Anaxagoras) arvas sarnaselt, et maailmas on mõistuslik eelhoolitsus, mis määrab ära maailma üldise toimimise (n loodusseadused, mille järgi planeedid tiirlevad jne). Lisaks leiab, et kui uskuda, et maailma juhib mõistuslik põhjuslikkus (Reason), siis tegelikult tähendab see küsida, mis on maailma(ajaloo) mõte, lõppeesmärk? Ja et see peaks sel juhul ka kindlasti teostuma, siis peaks olema võimalik ka reaalselt välja uurida, mis see on.

Usub, et Maailmavaim (MV) avaldab end nii vaimsel kui ka füüsilisel ehk reaalsel tasemel. Selle maailmas tegutsemise uurimise jagab kolmeks: 1) MV-u abstraktsed karakteristikud (omadused); 2) mis vahendeid MV kasutab, et oma Ideed realiseerida; 3) vaatleb MV-u rakendamise ideaalseimat väljendusvormi, riiki (State).

Maailmavaimu abstraktsed avaldusvormid

Esiteks arvab ta, et MV-u põhiomaduseks on Vabadus. Põhjendab seda mitmeti: et on vaimne, siis pole tal teisi asju kütkestavat gravitatsiooni, ta on eneseküllane, vajab eksistentsiks ainult iseennast (self-contained existense või Bei-sich-selbst-seyn) ning omab energiat selleks, et ennast igati kehtestada. Maailmaajalugu vaatlebki H kui protsessi, kus MV uurib välja, milleks ta potentsiaalselt võimeline on ning hakkab end järk-järgult ka reaalsusesse rakenduma (aga et ta on puhtalt vaimne, ilmnevad sellega mitmed probleemid, millest pikemalt aga edaspidi). Niisiis, MV-i suur Idee ehk Vabadus levib järk-järgult: 1) Vanades Idamaades arvati, et ainult üks inimene on vaba, kuid kuna ta orjastas teisi, oli tas orjastamisidee vang ning tegelikult mitte vaba (despoot). Nende juures oli MV-u Idee levik seega väga piiratud. Edasi: 2) kreeklased ja roomlased arvasid, et mõned on vabad. Et orjus säilis ja isegi suurimad Kreeka filosoofid ei teadnud, et Vabadus peaks olema üldisem, oli ka nende juures järelikult Vabaduse Idee veel piiratult ning kaootiliselt levinud. Uus etapp tulnud koos germaani hõimudega, kes kristlusest innustatuna orjanduse kaotasid. Siiski oli inimkultuuris sügavalt sees ikestatus (thraldom) ning sellest vabanemine oli raske. Kuid ometigi on ajaloo jooksul asjad tüürinud üha enam ja enam täieliku vabanemise poole ning H-i ajaks oli juba põhimõtteliselt (potentsiaalselt) selge, et iga inimene peaks olema vaba! Seega on MV-u abstraktne olemus end juba avaldanud. Põhjendab oma seisukohta ka religiooniga, sest leiab, et Jumal pole muud kui rel-i terminitesse tõlgitud MV, kes on täiuslik ja saab maailmas tahta vaid täiuslikku, st iseennast, st sama mis MV. Ent see kõik on vaid abstraktne värk. Kuidas rakendub MV aga reaalsesse, füüsilisse maailma?

Maailmavaimu rakendumise vahendid ja võimalused

H usub, et inimesed pole vähemalt kuni tema ajani MV-u Ideed teadlikult üldiselt küll ellu rakendanud. Juhuslikult võivad nad olla midagi selle heaks teinud, kuid üldiselt on nad lähtunud oma isekatest soovidest (self-interest). Siiski on kõige üldisemalt progress MV Idee (MVI) osas ju toimunud. Kuidas? Selleks ei tule lähtuda mitte moraalist, et halb saab karistada ja hea võidab, vaid ainult ratsionaalsusest. H leiab, et inimesed teevad ainult seda, mis neile meeldib. Ja mida vabam on ühiskond, seda rohkem see kehtib, eriti siis H-i ajal. Inimesed saavad täita oma egoistlikke soove, kuid kuidas panna neid siis üldist hüve teenima? Selleks, et asi areneks, on seega vaja kahte asja: MVI-d ja inimeste tahet seda teenida (kasvõi teadmatult). MV surub ennast isegi läbi, kuid inimeste teadmatuis ning isekad soovid takistavad seda. Seetõttu käib maailmas pidev võitlus Progressi ja selle takistajate vahel (tees ja antitees?). Ja kui see on seiskunud, käes mingi harmoonia, siis on progresseeriv antitees parjasti „puhkusel“ (abeyance). See pole aga normaalne olukord, normaalne on, kui ma õigesti aru sain, võitlus! Siis räägib mingist maja ehitamise ja põletamise metafoorist, lõppmoraal on see, et inimesed ei pea mitte ainult kavatsema head, vaid ka tegema head, igas oma üksikteos, sest muidu ei tule asjast midagi välja (vaimne ja füüsiline maailm on paraku kaks täiesti eri asja, soovid realiseeru niisama!). Seetõttu on vaja ka moraali, tavasid, seaduseid, et inimesed ei hakkaks uisapäisa midagi tegema ega kõike kihva keeraks.

Ent tavad ja seadused, kogu toimiv riigisüsteem, on tavaliselt küllaltki staatiline, status quo’d säilitada püüdev. Seetõttu on vaja Maailmaajaloolisi Indiviide, kes protsessi käima lükkaksid. Selline oli n. Caesar, kes tegutses justkui ametlike normide vastu, kuid aitas oma tegevusega Roomat tegelt edasi (ja seega ka MVI realiseerumist). Suured Inimesed (SI) on tavaliselt ise teadmatud oma Suurest Ülesandest, et nad on MV-u agendid. Nende elu pole tavaliselt hea, pigem Hobbeslik: lühike, vilets jne. Peavad saavutama meeletult palju lühikese ajaga ning sageli murduvad, neis tärkab surmasoov jne. Võivad lõpuks hakata senistele saavutustele isegi vastu töötama, hakata omakasu teenriks ning teha palju kurja. See pole aga mitte Idee, vaid inimloomuse süü. Lõpetavad tavaliselt halvasti: Aleksander Suur noorelt surnult, Caesar mõrvatult, Napoleon Helenale pagendatult. Kõigil võimumeestel on tegelt see taak, raske töö jne, ehkki mitte niivõrd kui SI-del. Seetõttu ka loogiline, et H ajal valitsejad oma troonidel end ebamugavalt tundsid. Aga rahvas peaks neile ikkagi tänulik olema, sest tänu neile saavad nad nautida oma „väikekodanlikku“ rahulikku elu lihtsate rõõmudega ning arenevad peale selle veel ka vaikselt edasi MVI realiseerumise suunas!

Progressi ehk MVI realiseerumise juures tekib paratamatult ka hea-kurja küsimus, sest sageli areng näib pigem neg kui pos. Selle kohta ütleb, et see nii komplitseeritud protsess, et ei saa niimoodi mõõta, selles on nii head kui ka kurja. Seda arutama aga ei hakka, sest see võtaks sama palju ruumi kui muu arutlus kokku. Ainult ignorantne metslane (brute) võib olla täiesti süütu, tsiviliseeritud inimene aga mitte! Siiski tunnevad inimesed sageli, et asjad peaksid olema teisiti ning seda sugugi mitte omakasu, vaid mingite õilsamate sihtide pärast. Nii tekivad ideaalid, mida peab aga mõttetuiks, need ei aita Idee arengule kaasa. Ratsionaalsust ja filosoofilist arutlust on vaja, et MVI-st aru saada, mitte mingeid maailmaparandajalikke projekte! Arvab, et vanemad inimesed saavad sellest paremini aru, on tolerantsemad, kogenumad ning arukamad. Ütleb ka, et ühiskondades olevad ideed, kontseptsioonid on phmtl igavesed ja täiuslikud, nagu MVI-gi, aga need ei avaldu kunagi täiuslikul kujul (või vähemalt siiani pole avaldunud), sest inimmõistus (soovid, tahted, egoism, mõistmatus jne) korrumpeerib selle. Seetõttu toimub ka varem või hiljem riikide/ühiskondade täielik allakäik. Aga nüüd hakkabki vaaltema siis ühiskondi/riike, kus MVI saab kõige paremini realiseeruda.

Maailmavaim ja riigid

Miks on see ideaalseim avaldumise vorm? Sest erahuvid on seal allutatud üldisele! Inimeste isekad soovid on liialt vastuolulised ning ei saa kuidagi kaasa aidata MVI realiseerumisele. Asub ka purustama mitmeid „kahjulikke“, valesid arusaamu riigi olemuse kohta. Riik ei ole mitte inimvabaduse mahasuruja, vaid selle parim arendaja! Enne riiki oli väga vilets seis (taas a la Hobbes). Et leida MVI-d, tuleb teha ühiskond ning mõtiskleda filosoofiliselt, loomuseisund seda ei võimalda kohe kuidagi (seega õilsat metslast tema jaoks ei eksisteeri või on see mõttetus, mis takistab progressi). Vaidleb vastu ka patriarhaalsele/teokraatlikule riigile. Sellistes valitseb peremudel, mis ei kõlba aga ühiskonna jaoks. Kui kirik või mingi isakultus juhib riiki, ei saa see olla tõeliselt Vaba, see on allutatud kas mingile (valele) ideele (ideoloogiale) või isiklikule tahtele. Kui kellegi eraisiklik tahe hakkab riigi saatust määrama, on väga halvasti! Näiteks toob Poola, kus liberum veto phmtselt riigi hävitas. Seega, igaühe arvamusega ei saa arvestada, sest muidu ei saa kuidagi jõuda normaalselt toimiva ühiskonnani (sest inimeste erahuvid on liialt vastuolulised!). Vaagib eri riigivorme (demokraatia, aristokraatia, monarhia), ei ütle aga kohe otseselt, milline neist on parim. Sedastab, et tema ajal peetakse teoorias parimaks demokraatiat, samas kui reaalsuses eelistatakse enamasti monarhiat, sest see töötavat efektiivsemalt. Seega on justkui arvamus, et riigikorda saab vabalt valida. Sellele on H aga vastu: riigikorrad kujunevad vastavalt MVI arengutasemele! Ja veel: iga riik on eraldiseisev totaalsus (ehk asi iseeneses, sõltumatu välisvõimudest, suveräänsus, aga kas veel midagi? Et areneb, vastavuses MVI-ga selles, täiesti omasoodu?). Esitab oma nägemuse riikluse skeemist: kõigepealt kehtestati kas sõjalisel või pärilikul vms teel monarhistlik võim, kui aga inimvabaduse ideed jõudsid sellesse järku, kus hakati rõhutama isklikku vabadust, tekkisid mitmevalitsused (aristokr, demokr). Lõpuks aga, ühise hüve vajadust (MVI-d) ära tundes, kujunevad taas ainuvõimud ehk monarhiad, kus ühe hea valitseja tahe juhib riiki kõige paremini helge tuleviku poole (Berendsen ütles vist omal ajal selle kohta, et H-i riigiidealliks oligi toonane Preisi kuningriik, mis justkui veidi valgustuslik, samas absoluutse ja konstitutsioonilise vahepeal olev, aga ka rahva huve arvestav monarhia). Riigis näeb H ratsionaalset vabadust: riigiorganid võivad tegutseda üksteisest küll eraldatult (võimude lahusus), kuid ühise asja nimel! Riiki peab seejuures muidugi juhtima ka ratsionaalne tahe, mida aga kuskilt mineviku ühiskonnast õppida ei saa, sest MVI ju kogu aeg areneb ja mineviku vormid on seega paratamatult valed, sobimatud. Seega tuleb uus vorm ise leida, ratsionaalselt välja mõelda/tuletada!

Riigi olemust kokku võttes ütleb ta, et see on Moraalne Kõiksus ja Vabaduse Realiseerumine (Vabadus reaalsel kujul), olles neile objektiivne ühtsus. Vaimu subjektiivne tahe ning objektiivne Idee, mis oma parima ühtsuse leiavad just riigis. Ja riigis saavad igasugused väljendusvormid hästi areneda: religioon, mis avastas selle, et Maailmal on hing, vaim. Kunst tabab täiuse vms vorme, intuitiivselt. Ning olulisim on muidugi filosoofia, mis viib ratsionaalsete arutluste jms abil inimesi tõele (MVI) lähemale. Usku peab ta vajalikuks, sest see õpetab ühisele hüvele ning teat määral ka Ideele kuuletuma: kui täidad Jumala, siis ühtlasi (väh ideaalis) ka kuninga ja MVI käske. Muidugi ei tohi rel olla liiga fanaatiline, sest siis hakkab ta asju lõhkuma. Samas kui seda üdlse pole, siis on asi vist veel hullem, sest siis pole ka lootust, kindlust, stabiilsust ja kõik laguneb samuti koost. Protestantliku põhjaga riiki peab paremaks katoliiklikust, sest esimeses olevat moraalne sidusus väga tugevalt sees, teises aga mitte. Riik on vajalik ja hea asi kõigile tema kodanikele, see kehastab nende ühtsust ning täidab ühissoove. Ühtekuuluvustunne riigiga on ka oluline. Ateenlased näiteks uskusid, et on ühendet Athena kaudu, teised teisi asju. Jumala idee (mõte, et kõike juhib üks kõrgeim jõud) on hea, sest see harjutab inimesi ühe eesmärgi nimel teotsema ning aru saama, et kõige taga on ka üks mõistuslik asi. Niisiis saavad varsti kõik aru, et tegelt Jumal=MV ning siis jõuab MVI kõigile pärale! Siis saab seda asja ka üha edulisemalt teostama hakata.

Maailmavaimu Idee Teostumine reaalsuses (Looduses)

Räägibki lõpetuseks veel asja teostamisest. MVI areng olevat suur erand, sest muidu Looduses edasiminekut ju ei toimuvat, kõikjal käib üks lõputu ennastkordav tsükkel. MVI-s on aga Täiustumise Printsiip. See areneb kogu aeg omasoodu nii abstraktselt, nagu juba nägima, aga ka reaalsuses. Siiski tundub läbi ajaloo areng olnud küllaltki takistatud, aeglane, vilets ning isegi tagasilöökidega. Miks? Sest esialgu on MVI varjutatud Looduse (loomuseisundi?) poolt ning ta pole endast veel täiesti teadlik. Ka füüsiline maailm pole ju sama, mis vaimne, siin ei saa kõik vähemalt kohe sama ideaalsel kujul edeneda. Aga mida kaugemale MVI areneb, seda kiiremini ja paremini ta seda teeb, sest seda täiuslikumaks ta muutub ning Looduse varjutusest vabaneb (siinkohal ütles Berendsen vist, et H väidab, et Loodus tuleb alistada, kuid see ei tähenda mitte talle „peksa andmist“, vaid selle puuduste ületamist, vb ka kontrolli selle üle). Räägib ka mingitest religioossetest/müütilistest kujutelmadest, kus igatseti mingit täiuslikku kuldaega taga või teisalt taheti täiuseni jõuda (n. budism). Seega teadvustatakse seal phmtselt MVI Progressi (MVIP). Ja tõeline ajalugu algabki sealt, kus algab MVI tegelik realiseerumine maailmas. Selleks vaja aga mitmeid eeldusi: keel, kultuur, ühiskond, pere ja klanni kasvamine rahvaks, ennekõike aga riik. Ja ka siis, kui kõik need tingimused on täidetud, ei pruugi Suur Areng kohe lahti minna. Võidakse tammuda kohapeal või valida mingi vale või ummiktee (nendeks peab vist, vähemalt mingil määral Hiina ja India kultuure). See on paratamatu, sest MVIP saab alguse Loodusest, mis on aga nõrk ja ekslik, näiteks võivad sündida eluvõimetud või väärarenguga inimesed, seega pole ka imestada, kui midagi MVI realiseerumises valesti läheb, eriti selle algsetel staadiumidel. Samas pole ükski tsivilisatsioon vist ka täiesti vale, igalpool avalduvad mingid positiivsed joones. Siiski on Läänemaailma kultuur parim, sest siin valitseb Reason (ratsionaalsus?), mis avab kõige kiirema ja teadliku tee MVI teadvustumise ning täiuseni jõudmise juurde!

Lõpetuseks

Nüüd ütleb veel, et Ajalugu on MVI areng Ajas, Loodus aga selle areng Ruumis. Kuidas see aga tegelikkuses aset leiab? On juba vihjanud, et võitluse kaudu ning järk-järgult ehk dialektiliselt. Vana ühiskonnakord hävib tavaliselt üpris põhjalikult, kuid selle tuhast tõuseb uus ja parem. Vanas ideestikus tekivad tegelikult juba ka uued, ent need avalduvad siiski alles pärast murrangut. On ju nii, et vana, stabiilne kord tahab võimalikult kaua kesta, oma eksistentsi pidevalt pikendada. Ent lõpuks osutub see võimatuks, sest on nii, et ühes rahvas püsib MV niikaua, kuni see on innovatiivne, suudab tema Ideed teenida. Kui aga see seda enam ei suuda, lahkub Vaim sellest ning siis on see rahvas (või riik) ajaloo jaoks surnud. Ning sellele „vaimsele“ surmale järgneb mingi aja pärast ka reaalne, nagu näiteks juhtus Saksa-Rooma riigiga 19. sajandi algul, see riik oli oma mõtte juba ammu kaotanud. Seega, Vaim, otsides enda paremat ja täiuslikumat väljendust, hävitab enda senise eksisteerimisvormi. Vaim võitlebjustkui iseendaga ning seetõttu on üleminekud sageli rasked ja vastuolulised. Pealegi avaldub Vaim end eri rahvastes eri määral ning seetõttu on Maailmas suur partikulaarsus, killustatus. See ülestatakse siis, kui saadakse üldiselt teadlikuks Vaimu Suuresti Ideest ning siis valitseb kõikjal üksmeelne harmoonia ning progressiusk. Ja pärast seda jõuab MVI ka peagi oma täiuseni.

Lõpuks leiab, et tegelikult Ajalugu polegi olemas. On vaid igikestev olevik, kus hõljub igavene, hävimatu ja muutumatu MV ning tema samade omadustega Idee. Selle progresseerumine tundub minevik vaid ühest aspektist vaadatesa, teiseltpoolt näivad kõik need järgud asetsevat üksteise kõrval, igaühes mingil sügavamal tasandil olemas ka ühisosa. Nii et läheb ikka väga metafüüsiliseks lõpus! Ja siis tuli Marx, haaras ta dialektikal kratist kinni, keeras selle tagurpidi ning tegi oma veelgi imetabasema, lausa majanduslik-utoopilise teooria!

Kõiv Hegelist (kokkuvõte)

Kõiv, nagu ikka annab kellegi vaadtest äärmiselt kokkusurutud, kuid sisutiheda ülevaate, alustades sellega, et ega ta eriti sellest midagi ei tea (mis, nagu ikka, on muidugi vaid suitsukate või näitab kõigim teiste totaalset ignorantsust). Aga nüüd siis jutt ise:

Ajalugu on Maailmavaimu (Kõivul Absoluutse Vaimu) kajastus ajaloos. Alguses võõrandus ta endast Looduse tõttu, mis ta varjutas. Seejärel aga avaldab ennast järk-järgult üha enam, tõustes lõpuks abstraktse mõtlemise kaudu taas oma puhta olemuseni, mis parimal kujul avaldub siis sellessinases Hegeli teoorias. Idee kujundab mateeria, sest mõttestruktuuride jms kaudu vormitakse riigid jms ning näiteks ka ehitatakse asju (enne mõte, siis asi!). Üldine areng toimub aga Vabaduse Idee teadvustamise kaudu, mis on tal jagatud 3-ks etapiks: 1) Vanad Idamaad, kus 1 vaba; 2) Kreeka-Rooma, kus mõned vabad; 3) ristitud germaanlastest alguse saanud arusaam, et kõik on vabad ning selle idee järkjärguline muutmine reaalsuseks. Ja ideaalriigiks pidas Hegel Preisit, mis kaotas pärisorjuse, andis südametunnistuse vabaduse ning kehtestas konstitutsioonilise monarhia.

Ja kokkuvõtteks: Hegelil kõige olulisem Vaimu (moraali, kõlbluse, ennekõike aga Vabaduse Idee) areng, selle kaudu kujuneb ka materiaalne maailm (riik, ühisk jms). Ja kõik on tegelikult tsükliline, sealhulgas ka MV-u areng, mis pärast tükk aega varjus olekut pöördub tagasi algsesse puhtusesse, ainult et kõrgemal tasemel. Hegeli sellise skeemi võttis üle ka Marx ning mitte ainult tema, ka väga paljud teised.